Korruptsioonist riigis

Professor Jüri Saar kirjutab Delfis, et Eestis on lihtne olla korruptant. Paraku ta nii on, kuna kõik algab erakonna rahastamisest. Näiteks kui mina toetan nüüd mingit erakonda 2 miljoni eest, siis ma soovin ka selle eest midagi vastu saada, näiteks mõnda sõbrahinnaga saadud kinnisvaratükki, mida saaks arendada, või kasvõi invaluba tasuta parkimiseks (kõlab ju võikalt?). Seega on rahastamine enamasti seotud ka vastuteenega, mis ei ole ka mingi ime. Teine korruptsiooni variant on seotud võimuga. Näitena võib tuua Tauno Kangro, Andres Operi, Henrik Normanni, Peeter Rebane, Mikk Saare jne. Kõik need tuntud inimesed vajavad midagi, kes jalgpallikooli, kes tellimusi, kes mingeid ruume tegutsemiseks ning selleks on neil vaja erakonda, kuna Eesti onupojapoliitika äärmusliku variandi tõttu ei saavuta siinmail midagi ilma erakondliku kuuluvusega. Mis on tulemuseks: Andres Operi sai omale jalgpallikooli koos maaga, Tauno Kangro tellimusi Tallinna linnalt, Normann saab ilmselt Keski pidude õhtujuhiks, jne. Seda kõike võib nimetada poliitiliseks korruptsiooniks. Korruptsioon on alati seotud võimu ja rahaga. Raha on korruptsiooni liikumapanevaks jõuks, võib on aga staatus mis aitab korruptiivseid tegevusi kergemini läbi viia. Niikaua kuni erakondades on idealistide asemel karjeristid jätkub korruptiivne tegevus ka edaspidi ning elmarsepluse eest pole meil kahjuks pääsu.